2016.aasta Maalehe ja Veinivilla koduveinikonkursi finalistid selgitati välja pärast 6 päeva kestnud pingsaid eelvoorusid.  Osalejaid oli seekord rekordiliselt suur arv – 204 veini ning tänu sellele pääses ka finaali senisest rohkem võistlejaid – 25 veini.

Eelvooru jaoks olid veinid jaotatud 8 võistlusgruppi: õun ja õunapõhised veinid, sõstrad-tikrid, arooniad-pihlakad, maasikas-vaarikas- metsamarjad, luuviljalised, rabarber-lilled-ebatraditsioonilised toormed, viinamarjad ning siidrid-vahuveinid.  Olenevalt võistlusklassis osalejate arvukusest pääses igast finaali 2-3 veini, samas sõstrast isegi 4, sest maksimumilähedaste punktidega veine oli tänavu lihtsalt nii palju.

Maalehe 25 koduveinikonkursi finaaliveinid 2016 on:

Õunaveinid:

Veinihjyljes , poolkuiv, autor Marius Mets Tallinnast

OKV õun, poolmagus, autor Katrin Ratt Tallinnast

Kangru Kuldne, poolmagus, autor Janner Klaas Harjumaal Raasiku vallast

Sõstrad-tikrid:

MMM mustsõstravein , poolmagus, autor Madis Eelmaa Harjumaalt Valgejõelt

Mustsõstar, magus, autor Riina Ratt Tallinnast

Mustsõstar, poolmagus, autor Raili Hein Pärnumaalt Allikukivilt

Kuldsõstar-sidrunväändik, magus, autor Helena Kudre Põlvamaalt Värskast

Rabarber-lilled-ebatavalised:

Kaks  sõpra, rabarberi-maasika vein, autor Tarmo Nurmik Tallinnast

Sügiskuld, kuiv ebaküdooniavein, autor Eve Ventsel Võrumaalt

Kibuvitsavein, magus kibuvitsa-tšillikakao vein, autor Silva Tamsalu Pärnumaalt

Der Rosenkavalier, punase roosi-rabarberi poolkuiv vein, autor Silvi Pähn Tallinnast

Vaarikas-maasikas-metsamarjad:

Vana tark lill, magus jõhvika-mustika vein, autor Kristina Remmel Võrumaalt

Must leeder, poolmagus, autor Riina Ratt Tallinnast

Vaarika Kuld, poolkuiv kollase vaarika vein, autor Vahur Untera Tallinnast

Luuviljalised:

Kirsi-mammu, poolmagus kirsi-maasika vein, autor Tarmo Suss Harjumaalt Sakust

Kirsi kirss, poolmagus kirsi-mustika vein, autor Madis Eelmaa Harjumaalt Valgejõelt

Aroonia-pihlakas:

Aroonia, poolmagus, autor Raili Hein Pärnumaalt Allikukivilt

Pihlakas Granatnaja, poolkuiv kultuurpihlaka vein, autor Raili Hein Pärnumaalt Allikukivilt

Dark Sky, poolmagus aroonia-sõstra vein, autor Vaido Liivamägi Harjumaalt Sauelt

Siider-vahuvein:

Äkiline,  punane õuna-viinamarja vahuvein, autor Riina Ratt Tallinnast

Valge Klaar, õunasiider, autor Ivar Porn Harjumaalt Pruunakõrvelt

Rabarberi vahuvein, autor Vahur Untera Tallinnast

Viinamari:

JAT Viinamarjavein, autor Jaan Tätte Harjumaalt Viimsist

OKV Viinamari, autor Katrin Ratt Tallinnast

Nagu ikka, on finaali sattunud nii vanu tuttavaid tegijaid kui ka täiesti esmakordselt konkursil osalejaid. Kunagi varem ei ole lõppvõistlusele jõudnud nii palju eriilmelisi, erinevast toorainest tehtud veine.

Paremaid võistlejaid aitasid välja valida kogemustega sommeljeed, veiniajakirjanikud, restoranide toitlustusjuhid jne.  Veine hinnati 5 punkti süsteemis, arvutades välja keskmise summa.  Eelvoorude peale kokku kõrgeimad punktid saavutas Riina Rati ebatavaline punane viinamarja-õuna vahuvein 4,78 punktiga.  Järgmine oli Madis Eelmaa mustsõstravein 4,66 punktiga.  Samas ei ütle see lõppvõistluse tulemuste kohta veel mitte midagi, sest juuni alguseks võivad veinid veel edasi areneda, muutuda. Varasematest finaalidest on tuua ka näide, kus eelvoorude absoluutne favoriit läks pudelites uuesti käärima ja tuli lõppvõistlusel hoopiski diskvalifitseerida.

Tänavuse konkursi tegi eriliseks see, et varasemalt oluliselt rohkem oli saabunud veidi vanemaid veine, 2014.-2013. aasta saagist. Need veinid olid saanud rohkem aega küpsemiseks-arenemiseks ning head tulemused olidki kohe kõigile silma paista. Enim kõrgeid punkte jagasid hindajad viinamarja klassis – 30% kõigist osalenuist said üle 3 punkti, ning sõstra-tikri klassis 18% üle 4 punkti ja 34% üle 3 punkti. Veidi kahvatuma mulje jättis seekord hoopis tavapärane liider õunavein, kus üle 4 punkti sai kõigest 2 osalejat ehk 5,56%. Luuviljaliste klassis sai üle 4 punkti ainult 1 osaleja.

Heituma ei peaks ka keegi, kes võistlusprotokollidest oma veini kohta madalamaid punkte märkas – juba aasta pärast võib tema vein hoopis teisiti ja palju paremini maitsta. Selleks, et saada oma veini kohta täpsemaid kokkuvõtteid, on lihtsaim viis tulla Veinivilla poodi Rännaku pst 16 ja lugeda ise hindamisprotokolle. Kirjaliku arvustuse soovijatele püüame jõudumööda vastu tulla ja vähemalt nädala jooksul meili peale kokkuvõtte saata.

Välja valitud finalistid astuvad võistlustulle 4.juunil kl 12 Haapsalus Talumehe kõrtsis. Seekord alustavad samal ajal tööd 2 žüriid korraga, nii profi- kui rahvažürii. Viimasesse soovijatel palun eelnevalt ühendust võtta aadressil info@veinivilla.ee,   et omale koht lõppvõistluse hindajate seas kindlustada.

Osalejad, kes soovisid oma veine pärast võistlust tagasi saada, palun tuleg neile järele kindlasti enne jaanipäeva. Tulles hoidke meeles oma veinide võistlusnumbrid, nii on meil neid riiulistelt lihtsam üles leida.

Auhinnad on konkursile välja pannud Eesti Sommeljeede Assotsiatsioon, Põltsamaa Felix, Dansukker, Viinitalo Melkko, trükikoda Dwalin, Eesti Vabaõhumuuseum,  Maaleht ja Veinivilla.

Kohtume 4.juunil Haapsalu veinipeol!

Tänavu tuli konkursile 204 veini, mis käib kõrgelt üle senise rekordi 163 veini.  Erinevaid tegijaid oli 75, mis on samuti üle 10 võrra rohkem kui vanasti.  Arvestades mullust nigelat suveilma ja eeldatavalt viletsat veiniaastat, on selline osalejate arvu suurenemine korraldajatele meeldivaks üllatuseks.

Kõige rohkem veini saadeti konkursile küll jälle Tallinnast – 44, kuid on arusaadav, et enamik neist kääritatud viljadest on siiski pärit maakodudest linnast väljas. Harjumaalt saabus 34 veini ning väga jõuliselt on oma osalevate veinide hulka kasvatanud Pärnumaa – tervelt 18 veini. Uue tulijana esines jõuliselt Järvamaa, kust varasematel aastatel pea üldse osalejaid polnud, tänavu aga tervelt 9 veini! Tartu- ja Põlvamaa panid välja 8 veini, mis on veidi vähem kui varasematel aastatel. Üldse ühtegi veini ei tulnud aga tänavu Hiiumaalt, Valgamaalt ja Ida-Virumaalt.

Tänavusele konkursile on iseloomulik eelkõige see, et rohkem  on hakatud saatma veidi vanemaid veine, nii 2013-2014.aasta omi. Seegi on tore areng, kui tegijad hakkavad mõistma, et natuke seismist ja arengut teeb veini maitsele ainult head. 2014.a veine tuli umbes veerand kõigist veinidest, 2012. Ja 2013.aasta veine oli samuti natuke, kuid päris vanu, 20-25 aastaseid veine, nagu varasematel kordadel, seekord ei tulnud. Vist on kõik rariteedid juba keldritest üles leitud ja konkursile saadetud.

Toorained, millest veini tehti, olid tavapärased – õunad, sõstrad, arooniad-pihlakad, rabarberid. Mullu oli väga hea luuviljaliste aasta ning seekord saimegi teha eraldi luuviljaliste võistlusklassi, kus on palju alõtšat ja kreeki. Seekord on iseloomulik metsamarjade suur ülekaal, just mustikat leidub väga paljude veinide koosseisus niii maitse kui värvi andjana.  Ka kodumaiseid viinamarjaveine oli rõõmustavalt 12 pudelit – žürii poolelt oli sinna hindamisvooru ka kõige suurem tung. Huvitavatest või ebatavalistest veinimaterjalidest tooks seekord esile viirpuu, musta leedri ja ühe veini, mille koostises on porgand, suvikõrvits, punapeet  ja nuikapsas. Palju on seekord lilli – roosi, nurmenukku, daaliat, võilille. Varasemast rohkem oli tänavu ka pirniveine ja pirnisiidrit.

Võistlusklasside järgi toimusid ja toimuvad eelvoorud järgnevalt:

12.aprill Õun ja õunapõhised veinid 36 tk
13.aprill Sõstraveinid 32 tk
19.aprill Rabarber, lilled ja kõik ebatavaline 38 tk
21.aprill Luuviljad 19 tk ja Siider/vahuvein 14 tk
26.aprill Aroonia/pihlakas 24 tk ja Viinamari 12 tk
28.aprill Maasikas, vaarikas, metsamarjad 29 tk

Iga osaleja on saanud meili peale oma veini võistlusnumbri ning igaüks ise teab, mis tooraine klassis tema vein võistleb. Järgmisel päeval pärast eelvooru pannakse Veinivilla kodulehele üles võistluse protokoll, kust saab teada oma veini punktisummad. Täpsema arvustuse saamiseks tuleb Veinivillasse ise kohale tulla või kirjutada info@veinivilla.ee.

Eelvoorudes selgitatakse välja kuni paarkümmend finalisti, kes hakkavad võistlema 4.juunil Haapsalus Veinifestivalil. Finaali mitte pääsenud veinidele võib ka üsna kohe pärast eelvooru Veinivillasse järgi tulla, pudeleid hoitakse seal ainult kuni jaanipäevani.

Kass ei usu oma silmi

Miks on suhkur veinitegemisel üldse vajalik? Alustame sellest, mis toimub käärimise ajal. Pärm – ükskõik, kas looduslik ehk naturaalne pärm või spetsiaalne veinipärm, sööb virdes leiduvat suhkrut ning tekitab sellest alkoholi ja süsihappegaasi. Süsihappegaas lendab mulksutaja kaudu välja, alkohol jääb virdesse ja nii saamegi veini.

Kui käärimise algul on virdes palju suhkrut, tuleb kangem alkohol, vähema suhkrusisaldusega saame lahjema veini. Alkoholi tekkimise seisukohalt on täiesti ükskõik, millist suhkrut pärm süüa saab – kas  puuviljades ja marjades leiduvat looduslikku suhkrut, lisatud kristallsuhkrut või mõnda muud tüüpi magusat. Alkohol tekib sellest ikkagi. Küll aga võib erinevate suhkrute kasutamine kääritamisel mõjutada protsessi kiirust ja mõningal määral ka valmis veini maitset.

Tavaline kodus kasutatav kristallsuhkur sahharoos e. sukroos on siiani osutunud ülemaailmselt kõige enam levinud veiniteos kasutatavaks suhkruks. See on hinnalt soodne ja annab kindla ja garanteeritud tulemuse.

Happelises keskkonnas või ensüümi  toimel laguneb  sahharoos glükoosiks ja fruktoosiks ning tekib invertsuhkur. Pärm on maias nagu inimlaps ja sööb magusama, nimelt glükoosi enne ära ja alles seejärel fruktoosi. Kristallsuhkru puhul peab pärm seega kõigepealt sahharoosi kaheks lagundama, et seejärel magusam enne nahka pista. Järelikult läheb käärimisega natuke kauem aega.

Kui sööta veinipärmi puhta glükoosiga, mida ka Eestis on võimalik kauplustest leida näiteks kääritussuhkru nime all, siis toimub käärimine kiiremini. Kääritussuhkur on paraku tavasuhkrust mitmeid kordi kallim, kilohind on kuskil 3 eurot ja üle.

Palju kasutatakse veinitööstuses invertsuhkrut ehk vedelsuhkrut. Meil Eestis on seda võimalik paraku osta ainult terve aluse kaupa 25-kilostes kanistrites ja kodusel veinitegijal ei kulu nii suurt hulka kuidagi ära. Samas on vedelsuhkur hea kahel põhjusel – suurte veinikoguste puhul on seda kasutada mugavam kui kristallsuhkrut, ja teiseks on invertsuhkrus juba glükoos ja fruktoos kaheks lagundatud ja veinipärmil on seda kergem omastada. Seega toimub ka siin käärimine kiiremini. Kuna invertsuhkur on veidi „lahjem“ kui kristallsuhkur, siis tuleb seda lisada 1,3 korda rohkem kui tavalist suhkrut.

Invertsuhkrut saab ka kodus ise teha. Enne virdesse lisamist suhkrut sulatavad veinimeistrid teevadki selle töö peaaegu juba ära. Kaks osa suhkrut, üks osa vett pluss 4 tl sidrunimahla 1 kg suhkru kohta tuleb kuumaks ajada ja üles sulatada, kuid mitte keema lasta, ja hoida niimoodi 30 minutit. Seejärel võib kas kohe virdesse lisada või kui niipalju kohe ära ei kulu,

panna korralikult suletavasse nõusse ja hoida jahedas. NB! Invertsuhkur ei sobi veinide järelmaitsestamiseks, sest võib kergesti põhjustada uuesti käärimima hakkamist.

Minu senise kogemuse põhjal ei ole lõppetulemuse maitsel vahet, kas vein on käärinud tavalise, kääritussuhkru või invertsuhkruga, vahe on olnud ainult kasutusmugavuses ja rahakotti tekkiva augu suuruses.

Mesi on olnud iidsest ajast veinide magustaja. Olenevalt meesordist võib see anda veinile oma lisamaitseid ja aroome, samuti võib meega tehtud vein jääda magusam, kuna mees on palju ka mittekäärivaid suhkruid ning need jäävad virdesse jääksuhkruteks. Mesi ei pruugi sobida iga puuvilja- või marjaveini sisse just võimalike kõrvalmaitsete pärast. Kui asendada retseptides kristallsuhkur meega, tuleb kogust korrutada 1,29ga.

Fariinsuhkur ja demerara suhkur on enamasti kallid ja suurt kogust veini keegi sellega ei tee. Heledamad pruunid suhkrud on veiniteo jaoks natuke paremad kui väga tumedad pruunid suhkrud, sest melass, mis pruunile suhkrule värvi annab, võib veini maitses väga domineerima jääda. Seepärast näiteks muscovado-suhkur hästi ei sobi. Fariinsuhkur aga võib lisada kena karamellist maiku.

Mittekäärivad suhkrud

Mittekäärivaid suhkruid nagu laktoos ja sorbitol saab kasutada veinide järelmaitsestamiseks ilma hirmuta, et vein uuesti käärima hakkab. Kilo hind jääb neil 3-4 euro piiresse ning ineternetipoodidest on neid võimalik ka leida. Euroopa Liidu seadused keelavad selle kasutamise kommertseveinides, kuid koduveinidesse võib neid süümepiinadeta lisada.

Järelmaitsestamiseks sobib ka mittekääriv suhkur ksülitool, mida samuti olen e-poodides märganud – 500 grammine purk maksmas üle 10 euro. Samas on see tavasuhkrust kõvasti magusam ja seda kulub vähem.

Kord läks mul kogemata suhkur ülessulatamisel karamelliks. Tegin mitu tünni rabarberiveini ja sellest tünnist, mis oli käärinud karamellistunud suhkruga, tuli lõpuks kõige ilusama kirkama kollakama tooniga rabarberivein, mis ma eluski teinud olen.

Tehke veini ja tooge ikka Maalehe koduveinikonkursile, ka siis, kui välja tuleb miskit muud kui te algul plaaninud olite! See võib olla hoopis parem!

Avaldatud Maalehe lisas Targu Talita.

Tänavu on olnud väga eriskummaline suvi, marjad ja puuviljad pole valminud sel ajal, kui tavaliselt. Oktoobri algul alles hakkasid talveõunad oma valmivat nägu näitama – mullu samal ajal mul õunaveinid juba mulksusid. See-eest oli tänavu väga hea kirsi-, ploomi-, kreegi- ja alõtša-aasta ning ma ootan juba suure huviga, kas kevadel hindama hakates saab teha eraldi luuviljaliste klassi või mitte.

Pihlakaid ei olnud vähemalt Põhja-Eestis pea ühtegi erinevalt mullusest, kus kõik metsatukad veretasid neist ja eelvoorudeks tuli teha pihlakaveinidele eraldi võistlusklass. Sõstraveine ennustan konkursile suuremal hulgal, samuti kui vaarika- ja põldmarja-veine.  Rabarberiveine on küll alati korralikul hulgal osalenud, kuid tänavused  veinid ei taha kuuldavasti paljudel hästi selgeks minna. Sama lugu oli 2013.aastal, kui varakevadel rabarberi kasvuajal sadas palju vihma. Mõnel puhul aitas toona topeltportsu selitajate lisamine.

Uued salanipid veini selitamiseks

Kui ikka ei aita, siis räägin ühe kontrollitud salarelva: Kõik järgnev kehtib 25 liitri veini selitamise puhul. Osta pool kilo banaane ja lase toas üliküpseks seista, nii et koorel juba pruunid plekid peal on. Koori, tükelda banaanid, kalla üle vähese veega, nii et nad vaevu kaetud on, ja siis keeda tasasel tulel 20-30 minutit. Lase maha jahtuda. Kurna kogu vedelik välja, pigista banaanimassi näiteks sõelal või kurnamiskotis, et võimalikult palju vedelikku välja saaks. Tekkinud kuiv mass viska ära või pane koogitaigna sisse, oma asi. Aga kättesaadud hall, pehmelt öeldes inetu väljanägemisega lödi kalla jahtunud peast oma häguse veini sisse. Ime peaks sündima 3-4 päeva jooksul ja vein tulema selge ja sillerdav.

Ma ise lugesin seda nippi ühe inglise koduveiniguru raamatust, kes mainis, et tal pole õrna aimugi, miks see nipp töötab, aga see töötab. Ma võin ise sedasama kinnitada ja ka koduveiniklubi liikmetest ja Veinivilla klientidest on paljud seda viimase abinõuna proovinud ning veinid selgeks saanud.  Ainus mees, kes kurtis, et ei õnnestunud, oli see, kes võttis korraga liiga palju banaane,  mitte pool kilo, nagu retsept ette näeb.

Väldime tüüpilisi veini vigu

Meie konkursiveinid on seni aasta-aastalt ainult paremaks läinud. Selliseid ühtseid valdavaid vigu – oksüdatsioon, mittetäielik käärimine, lõpetamata käärimine, äädikas – on üha vähem ja vähem. Kahtlemata teeb see heameelt. Teisalt on mind jahmatanud nii mõnegi osaleja nördinud nõudmine: No öelge siis ometi, missuguse veini ma pean tegema, et žüriile meeldida?

Mina olen seni ikka püsinud (eksi)arvamusel, et veini tehakse enda jaoks, oma pere, oma sõprade jaoks,  mitte mingi saladusliku žürii jaoks, kellel „niikuinii on omad lemmikud kogu aeg ja lihtne inimene ei pääsegi löögile“ (tsitaat pettunud osalejalt). Alati on finaaliveinide hulgas olnud küll kogenud tegijaid, kuid siiski ka täiesti esmakordseid üritajaid, kes isegi auhinnalisi kohti saavad.

Kui te, armsad veinimeistrid, oma tänavusi veine viimistlete, siis ärgu olgu teil silme ees auhinnasadu ja kõrged punktisummad, artiklid Maalehes ja fotokaamerate välgatused, vaid ikka pigem maitsev rüübe, rahuolevate nägudega sõbrad ja mõnus kindlustunne: Vat seda oskan ma küll hästi teha! Kui need on olemas, küll siis tuleb ka kõik eelpool loetletu.

Ootan juba kannatamatult uue konkursi pudelite sadu! Siiski ei alga see veel enne tuleva aasta märtsikuud, mil veinid kokku kogutakse. Seniks aga – äädikas pudelisse!

Avaldatud Maalehes

Ühest küljest on veinikoolitus sama asi nagu mistahes muu koolitus – üks  räägib ja õpetab, teised kuulavad ja õpivad. Samas ei saa ära unustada, et tegemist on siiski alkoholiga ja see annab koolituse käigus toimuvale suhtlusele juurde mõned lisanüansid. Veinikoolitusel ei pruugi kehtida paljud tavakoolituse tõekspidamised.  Vahet tuleb ka teha, kas koolitus on mõeldud tõsiselt millegi õppimiseks või vaba aja veetmiseks, millegi tähistamiseks. Viimast varianti nimetan ma enda jaoks täiskasvanute üritusel  Pipi mängimiseks.

Hea on õpetada neid, kes midagi ei tea?

Teen Veinivillas kahte moodi veinikoolitusi – ühel koolitusel  õpetan ise koduveini tegema ja teisel räägime üldisi veinitarkusi,  marja- ja viinamarjaveinide iseärasusi, serveerimist jne.  Kõige igavamad mulle endale on olnud need kuulajad, kes pole iialgi veini teinud või kellele lihtsalt vein ei maitse (või näiteks maitseb ainult magus vein, aga koolitusel on kuivad veinid, või vastupidi).  Esimesel puhul kuulatakse vaikides kogu jutt ära, võetakse teadmiseks ja minnakse laiali. Palju ägedamaks läheb aga koolitusõhtu siis, kui publiku hulgas on neid, kes on ise paar korda veini teinud, ebaõnnestunud või mõne töövõtte valesti teinud. Siis oskavad nad küsida, probleeme tõstatada, hoopis uutest, esialgse programmi  välistest asjadest rääkida. Nii on ka koolitajal endal huvitav.

Natuke keerulisem on lugu siis, kui inimene on miskipärast enda jaoks valele koolitusele sattunud, näiteks on talle sünnipäevaks kingitud koolituse vautšer või satuti koos kollektiiviga veiniõhtule ja ära ei sobinud öelda.  Vein on teadupoolest maitse asi ja selle üle ei vaielda. Kui aga paadunud dreameri-sõber kallab demonstratiivselt pärast esimest lonksu kõik pakutud kuivad veinid kõrge sorinaga ära, kirtsutab nina ja teatab valjuhäälselt, et NO SEE nüüd küll juua ei kõlba, siis tuleb koolitajal kahtlemata reageerida.  Lubada, et magusamad veini tulevad hiljem (kui on, mida lubada) või selgitada, kuidas tehakse erinevad väärisdessertveine võrreldes odavate magustatud veinidega, et juhtida pahutseja vaikselt parema maitse poole.

Jutukõmin auditooriumis

Tavaliselt tähendab kerkiv sumin koolitusruumis seda, et publikut väga ei huvita, mida ees räägitakse, ja tegeletakse oma asjadega. Veinikoolitusel on teistmoodi.

Veinist ainult teoreetilises plaanis rääkida ei ole väga mõtet, ikka maitsma peab. Inimene, kes  niisama oma huvist, mitte professionaalsest vajadusest või sunnist tuleb veinijuttu kuulama, ei raatsi enamasti veini välja sülitada, vaid pigem neelab selle alla.

Nii ma teangi juba, et hiljemalt viienda veini juures läheb jutukõmin suuremaks ja pärast seitsmendat pean ma juba päris kõvasti häält pingutama, et koolitatavatest üle kosta.  Aga ma tean, et juttu ei räägita mitte sellepärast, et neid ei huvitaks, mida ma saali ees seletan, vaid otse vastupidi – kõiki huvitab ja kõik tahavad kaasa rääkida.

Kuraasikad tüübid tahavad kanget

Ikka leidub koolitatavate hulgas keegi, kes tahab, et räägitaks millestki hoopis muust kui sellest,millest räägitakse.  Veinikoolitusel  (eriti kui on kuhugi kollektiivi kutsutud)  nõuab ikka mõni julgust võtnud mehepoeg, et mis k…di  vein, läbi torude tuleb kõik lasta. Siis küsin ma  hästi rahulikult, mida ta destilleerimisest üldse teab, millisel temperatuuril eralduvad puskariõlid, kas naabrimees Juku ikka „pea“ ja „saba“ maha lõikab,  ja kuidas vältida metanooli joomist. Tavaliselt need lärmajad ei tea kange alkoholi destilleerimisest rohkem kui väljendit „torudest läbi laskma“ ja erialaste küsimuste esitamine rahustab nad maha.  Kui ma olen tõestanud, et võin nõutud teemal hiljem pädevalt rääkida, kui huvi on, kuulavad nad rahulikult edasi ka seda, milleks koolitaja algselt kutsutud sai.

Pane publik ise rääkima

Hea soovitus on  koolitusel saada publik osaliseks, et nad ise räägiksid. Raamatupidajate seminaril on suhteliselt lihtne saada osalejad rääkima mõnel raamatupidamislikul teemal. Leivaküpsetuskoolitusel pole samuti väga keeruline panna osalejad hindama ahjust välja võetud leiva maitset – hapukas, magus, mõnusalt krõpsuvate seemnetega. Panna mitte-asjatundjad rääkima veini maitsest on aga hoopis teine tera, isegi sommeljeekooli õppurid ei saa algul veini kirjeldades sõnagi suust. Hirmsasti kardetakse eksida, sest levinud on arvamus, et veinist peab rääkima hästi keeruliselt – „värske sõnnik, natuke märga loomanahka, mõru šokolaad ja suitsused noodid“.

Ja päris  igakord ei pruugigi saada kuulajaid veini kirjeldama, koolitaja peab enamasti selle töö ise ära tegema. Küll aga võivad kuulajad rääkida lihtsamatel teemadel nagu kuidas nemad poes veini valivad või millised on olnud nende senised kokkupuuted koduveiniga. Korduvalt olen kuulnud, kuidas inimene alustab oma küsimust lausega: Ma olen ilmselt väga rumal ja harimatu, sest mulle meeldivad magusad veinid, aga…  Oleks tõeline apsakas seepeale rääkijaga  nõus olla, et olete jah rumal ja halva maitsega. Pigem võib siis seletada hoopis, missuguseid erinevaid dessertveine maailma olemas on ja miks mõni on kallim ja teine odavam pudel. Keegi ei tohiks tunda, et ta ongi rumal, halva maitsega ega oska küsitud teemal sõna võtta.

Praktilised oskused ja reaalne kasu

Igasugune koolitusmaterjal kinnistub paremini, kui inimene saab  kaasa mingeid reaalselt kasutatavaid praktilisi näpunäiteid. Ja siinkohal ei erine veinikoolitus ühestki teisest koolitusest. Viimase ajal koolitustel olen huviga jälginud, kuidas inimesed reageerivad, kui panna nad üht ja sama veini jooma plasttopsist ja tulbikujulisest veinipokaalist. Rõõm avastusest, kuidas plasttopsist pole tunda ei lõhna ega maitset, aga pokaalis tundub justkui hoopis teine vein olevat, on tavaliselt  tohutu. Enamasti järgnevad lubadused kodus kogu oma klaasipark välja vahetada, ja nagu ma olen kuulnud, nii tihtipeale ka tehakse.

Vastavalt kuulajaskonnale tuleb veinikoolitajal olla kas meelelahutuslik Pipi täiskasvanutele või veinikultuuri edasiandja ja teadmiste jagaja. Kuna aga tegemist on siiski alkoholiga, on enamasti koolituse lõpuks kõik osalejad kõrgendatud meeleolus ja kulunud tundidega väga rahul. Tegelikult on veinikoolitusi väga tore teha. Isegi kui koolitatavad kipuvad pärast kallistama ja teatavad, kuiväga ma nende täditütart meenutan. Või eriti just sellepärast.

Artikkel ilmunud augustis 2015 Äripäeva kommunikatsiooniajakirjas Kaja.

Maalehe ja Veinivilla 2015. a koduveinikonkursile saabus erakordselt suur hulk veini vaatamata sellele, et mullu oli väga kasin saagiaasta. Kokku tuli 158 veini, mis on ainult 2 võrra vähem kui senine rekord. Võistlus tõotab tulla väga maitseküllane, sest palju on saabunud ka varasemate aastakäikude veine.

Nagu juba tavaks saanud, laekus enamik veine kogumise viimasel nädalal.  Eelvoorudes  jätkame ka tänavu toorainepõhist hindamist.  Seni pole me eelnevalt rangelt paika pannud konkreetseid marjaklasse, vaid otsustanud selle järgi, mis kokku on toodud. Vastavalt kogunenud veinidele jagunesid võistlusklassid sel aastal järgnevalt:

Õun ja õunapõhised veinid – 39 veini

Sõstrad ja tikrid – 28 veini

Pihlakad ja arooniad 27 veini

Õied-varred-juured – 26 veini

Sega- ja metsamarjad, luuviljalised – 26 veini

Siidrid ja vahuveinid  – 9 veini

Viinamarjad – 3 veini

Veinimeistrite hulk on püsinud küllaltki stabiilselt 60 ringis, ka seekord on tegijaid 58 (kui ühe pere mitu tegijat on üheks arvatud).  Osalejaid on pea kõigist maakondadest, seekord pole esindatud ainult Ida-Virumaa ja Hiiumaa. Kõvasti on suurenenud veinimeistrite väed Põlvas, Raplamaal ja Läänemaal, kust varasematel aastatel kas pole üldse kedagi olnud või on olnud väga vähe. Palju on uusi tulijaid, kuid ka vanad tuntud headuses tegijad on kõik esindatud.

1998. aasta on seekord kõige vanema veini sünniaasta. Varasemast rohkem saabus veine mustast leedrist ja põldmarjast, ka valget sõstart on kodudes rohkem kasvatama hakatud. Žüriile on kindlasti senimaitsmatud näiteks aloe ja kressivein, tšilliga maitsestatud virsikuvein ja ka päris mitu pirniveini.

Aprilli jooksul hindavad nii veinispetsialistid, sponsorid kui hobiveinisõbrad kõik veinid ära 5-punkti süsteemis ning tulemused ilmuvad Veinivilla kodulehel, kust iga veinimeister saab vastavalt meili peale saabunud võistlusnumbritele ise vaadata oma punktisummasid. Kui soovite saada täpsemat teavet ja kirjeldust, mida hindajad teie veini kohta arvasid, küsige eraldi meili teel info@veinivilla.ee või näiteks siis, kui oma tagastatavatele veinidele järele tulete.

Eelvoorudest pääseb edasi 15-17 veini, mis võistlevad parima koduveini tiitlile 6.juunil Haapsalus veinifestivalil.

Auhindu panevad välja vanad tuttavad firmad:

Eesti Sommeljeede Assotsiatsioon võimaldab võitjale tasuta baaskursuse sommeljeede koolis

Joogikoolitused teeb ühele osalejale ja tema sõpradele  veiniloengu koos degustatsiooniga

Dansukker kingib suhkrukotte

Trükikoda Dwalin teeb võitjatele veinisilte

Jaanihanso talu  paneb välja auhinna “Kõige parem eesti õuna väärindamine” , kingib  100 EUR kinkekaardi e-poes www.slowgoods.ee ja küllakutse Jaanihanso Siidrivabrikusse maitsmisele ja kogemuste vahetamiseks

Maaleht jagab tellimusi ja firmakingitusi, Veinivilla jagab kinkekaarte tarvikute soetamiseks.

Kohtumiseni Haapsalu veinifestivalil!

Juba viiendat korda hakkame Eesti parimaid koduveine välja selgitama.

Maalehe ja Veinivilla koduveinikonkursi 2015 veinide kogumine algab nüüd ja kestab kuni 27. märtsini (viimane saatmise kuupäev).

Eelmisel aastal hindasime veine esimest korda toorainepõhiselt. Tundub, et see meetod õigustab ennast ja võimaldab samast toorainest veinide hindamisel võrdsemaid võrdlusaluseid kui lihtsalt kategooriad valge kuiv, punane poolkuiv jne. Samas oli eelmise aasta kuum suvi veinide jaoks ootamatult vilets ning paljudest traditsioonilistest marjadest – mustad sõstrad, tikrid, kirsid, kreegid, alõtšad − ei saanud saaki peaaegu üldse või sai väga vähe.

Eelmisel aastal hinnati veine järgmistes klassides: õunaveinid, sõstraveinid, muud marjad ja luuviljalised, lilled ja varred, viinamarjaveinid, vahuveinid. Eks elu näitab, kas saame ka tänavused veinid samamoodi liigitada või tuleb mõned klassid liita.

Veinide märgistamine on väga oluline. Selleks et osalev vein satuks õigesse kohta, s.t sarnaste veinide hulka, on vaja peale märkida nii tooraine kui ka see, kas vein on kuiv, poolkuiv või magus.

Tingimused

Pudeli minimaalne suurus 0,5 l, soovitatavalt traditsiooniline veinipudel, mitte plastist limonaadipudel.

Pudelil peab olema silt. Sildil on kohustuslik järgmine info.

– Valmistamise aasta (see aastanumber, mille päikese all viljad on valminud, mitte pudeldamise aasta).

– Veini nimi. Vein võib olla nimetatud sarja nimega (à la Veinivilla, Töö tn Veinid jne), kuid see pole kohustuslik. Tarvis on märkida tooraine, mitme tooraine puhul märkida järjekorras vastavalt osakaalule, alustades suurimast. Võimalusel märkida ka veini kangus.

– Veini kategooria: valge kuiv, valge poolkuiv, valge dessert, punane kuiv, punane poolkuiv, punane dessert, vahuvein, siider.

– Pudelid peaksid olema pakitud pappkasti. Ühes kastis võib olla mitu sama valmistaja veini.

– Iga veini (mitte iga pudeli) kohta peab kastis leiduma eraldi ümbrik, mis sisaldab täpsemat infot veini enda ja veini valmistaja kohta (nimi, aadress, meiliaadress, telefoninumber). Ümbrikul peab olema sama veini nimi mis pudelil. Ümbrikus olevale kaaskirjale märkige ka, kui tahate oma finaali mitte jõudnud veinid hiljem tagasi saada (selleks tuleb neile pärast tulemuste teadasaamist ise Veinivillasse järele tulla).

– Iga esitatavat veini peab olema kolm pudelit – üks eelvooru ja üks finaali jaoks ning üks juhuks, kui eelmistega peaks midagi juhtuma.

– Igalt autorilt võetakse vastu kuni kuus eri veini, mitte rohkem.

Eelvooru saavad kõik veinid ja edasine valik tehakse pimedegustatsiooni teel vastavalt veinipudelil leiduvale infole. Eelvoorud on aprillikuu jooksul ning hindajateks on nii veiniasjatundjaid kui mitteprofessionaale.

Eelvooru žürii valib välja finaali veinid, iga finalist saab sellekohase teate oma kontaktaadressile ning finalistidest antakse ka Maalehe kaudu teada.

Koduveinikonkursi finaal toimub Haapsalu veinipäevadel.

Varasematel aastatel on inimesed saanud ka kirjalikku tagasisidet oma veinide kohta. Osalejate arvu pideva suurenemise tõttu ei ole kahjuks sellist teenust enam võimalik pakkuda. Küll aga saab iga osaleja meiliaadressile oma veinide võistlusnumbrid ning pärast eelvoorusid pannakse Veinivilla kodulehele üles kõigi veinide punktisummad, mida igaüks saadud võistlusnumbrite järgi kontrollida võib.

Täpsemaid žürii kommentaare saavad vaid finalistid, samuti on võimalik hindajate arvamustega tutvuda ise Veinivillasse kohale tulles.

Kuidas saata?

Pappkasti pakitud pudelid saatke postiga aadressile:

OÜ Veinivilla, nõudmiseni

Pääsküla postkontor

Rännaku pst 9a, 10901 Tallinn

Postkontoris pakki üle andes palun märkida, et tegu on pudelitega ja kergesti puruneva kaubaga.

Veinid võib ka ise kohale tuua alates märtsikuust Veinivilla poodi Tallinnas Pääskülas Rännaku pst 16 esmapäevast reedeni kl 10−15.

Auhinnad on välja pannud Sommeljeede Assotsiatsioon, suhkrufirma Dansukker, trükikoda Dwalin OÜ, Viinitalo Melkko OY, Maaleht, Joogikoolitused ja Veinivilla.

Tänavune marjasaak ei ole veinitegijaid hellitanud rikkaliku valiku ja küpsete viljadega. Kes aga korra juba sõrme  veinitegemisele andnud, ei saa ka viletsal saagiaastal käsi rüpes seista lasta. 2015.aasta Maalehe  koduveinikonkurss toimub kindlalt järgmise aasta varasuvel!

Tänavu kevadel proovisime esmakordselt hinnata koduveini tooraine põhiselt – eraldi olid õunad, sõstrad, luuviljalised, õied-varred-juured ja muud marjad, viinamarjad ja siidrid-vahuveinid. Selline hindamissüsteem õigustas ennast täielikult ja veine oli parem omavahel võrrelda. Seepärast jätkame ka uuel konkursil tooraine põhist hindamist.

See aga ei tähenda, et sildile võiks märkida ainult veini nime ja tooraine – endiselt tahame õiglasema hindamise nimel teada saada ka seda, kas vein on kuiv, poolmagus või dessertvein.

2014.aasta veinihooaeg tundub jääma praegu pigem suurde sügisesse, sest sõstraid-vaarikaid oli kasinalt, kuid pihlakaid, arooniaid ja mõnel pool ka õunu jätkub õnneks küllaga. Sellest tulenevalt võivad aga  veinid  konkursile toomise ajaks alles pooleli olla. Jätke siis need veinid rahulikult oma aega ootama ülejärgmiseks konkursiks, liiga tooreste veinidega paraku konkursil ilma ei tee. Seda näitas ilmekalt ka kevadine konkurss, kus väga paljude marjaveinide puhul oleks tahtnud nad vähemalt aastaks ootele panna. Nii et kui teil on alles veel mulluseid ja vanemaidki veine – kõik on teretulnud.

Nagu varem, nii ka nüüd, tuleb igat veini  konkursile esitada 3 pudelit – üks eelvooru ja üks finaali tarbeks ning üks juhuks, kui nende eelnevatega peaks midagi juhtuma. Pudeltel peaks olema võimaluse korral märgitud veini nimi, tooraine(d), kuivuse aste – kuiv, poolmagus, dessertvein, valmistamise aasta (seda loetakse selle aastanumbri järgi, millise päikese all viljad on küpsenud, mitte pudeldamise aasta järgi) ja kangus. See kõik aitab korraldajatel veinid hindamiseks õigesti ritta seada.

Kui vein on valminud erinevatest toorainetest, siis tuleb sildile märkida kõik toorained osakaalu kahanevad järjekorras. Või võib selle teabe lisada ka veinide kaaskirjale, nagu paljud veinimeistrid siiani ka teinud on, näiteks Õunamahla 70%, pihlakaid 25%, rosinaid  5%.

Koguma hakkame veine tuleva aasta veebruaris.